Ärge öelge fucken midagi kui ei seisa oma sõnade taga.Ärge lihtsalt öelge midagi.Ei taha enam kokku kukkuda sõnade pärast mille taga pole sittagi.Viis aastat juba mõttetuid sõnu tuulde loobitud.Milleks teha endast märtrit, kui tuleb välja, et öeldu ei olnud pidamiseks? Kuradi kaua juba pimedaid mängitud ja edasi mina ei ole nõus.Tulgu mis tulema peab, aga vana mingu sinna kust tuli.
Las läheb putsi maailm ja see mille eest seisid, ära kuulu, ära eksisteeri, aeg viib meidki.
,, Mind ümbritseb vaikus, mis sinu häält summutab.”
Ma vajan vaikust, aga seda ei leia kusagilt.Ja aina edasi, päev päeva järel vajume me sügavamale.Ma tahan eemale.Ja kõige naljakam on see, et inimeste eest.Kuid peidupaiku ei leia nii lihtsalt ja kas neid veel üldse järgi on? Ei taha üksindust, kuid kedagi, kellega koos vaadata taeva maa peale kukkumist, mul ei ole.
Kusagil vaikuse, lolluse ja teadmatuse vahel seisame me täna ja küsida on jäänud ,,kuhu veel” ?
Sees tean, et kõik läks nii nagu tahtsin, aga ma ei tunne midagi.Mõttetu on küsida miks, kui on nii siis on nii ja ma lasen tal nii olla, vähemalt pragusel hetkel.
Nädalavahetus on ukse ees, ausalt öeldes juba sisse astunud ja ees seisab tühjus.Palju tahaks teha ja palju oleks ka vaja ära teha, kuid kahtlen, et sellest miskit välja tuleb.Loodsin, et ehk saan Pärnusse, loodetavasti vaikusesse, kuid asjad on nagu tavaliselt siin mail lahtised.
